Saand suvest sügis...

Siin aeg kaob käest ja suvest saanud sügis. Nüüd püüan oma blogipostitustes olla tublim. :)

Suvi läks kombekohaselt kiirelt nagu eestimaalasel ikka. Ühel hetkel on suur sügis käes ja kõikjal on kuulda ohkeid, et kuhu see suvi siis nüüd sai. Pole teist nagu olnudki ja juba läbi. Ka minu suvi möödus kuidagi ootamatult kiirelt. Looduses toimuv kevade lõppemine ja suve algus toimisid vastavalt ka minu elus: kooli lõpetamine ja meie päris oma kodu. Suvel saigi peamiselt seoses koduga ideetatud ning reaalselt "ots lahti tehtud" remondiga. Lisaks veel sõprade ja sugulaste külastamised ning elamuste kogumised: rännak mööda Põhja-Eestit, telkimine Eestimaa kaunis looduses ning ilu kõikjal, kuhu vaatad. Kes soojal suvel Peipsi äärde satub ning luksust ei nõua, siis võin julgelt soovitada Kuru puhkemajasid. Kämpingud on seal väga viisakad, peremees lahke, pesemisvõimalus ja tualettruumid olemas ning Peipsi järv vaid kerge jalutuskäigu (5-10 min) kaugusel.

Ja siis saabuski sügis - koos järjekordse sünnipäeva ehk täiendatud kogemustepagasiga ning sülemi roosidega. Aitäh, Armas!

Olen viimastel aastatel hakanud mõistma, kui palju tõtt on meie esivanemate ütlustes. Pole need niisama sõnakõlksud ühti, vaid neis on ikka oma tõepõhi all ka. Üheks minu lemmikuks on saanud lause "sina plaanid, Jumal naerab". Seda just seetõttu, et minu elus see just nii kipubki olema. Mida rohkem mõelda ja planeerida, seda tõenäolisem on, et hakkab juhtuma midagi, mida ei oodanud ning plaanid lähevad uperkuuti. Näiteks planeerisime suvepuhkuse ajal rohkem eemal olla, kuid magamistoa remont sundis meid rohkem kodus viibima ning sellele pühenduma. Sünnipäeval arvasin, et tuleb ilus romantiline õhtu - aga kui ootused on liiga suured, siis jääb ikka sellest enda jaoks ideaalseks mõeldud õhtust midagi vajaka. Need on vaid üksikud näited. Samas toimivad spontaansed kokkusaamised ja olemised ja sõidud palju paremini.

Mul on siiralt hea meel, et aasta alguses Maltal välispraktikal käisin, sest see mõjutab mind siiani. Seda muidugi vaid positiivses võtmes. Tunnen, kuidas olen tunduvalt positiivsemaks ning enesekindlamaks muutunud ning vahel tahaks lihtsalt hõisata ja hõigata: "Kas te näete, kui imeline on elu?!" Meil siin Eestis on suur osa aastast pime ning paljud inimesed on seetõttu mornid ja mossis. Aga milleks? See ei muuda ju mitte midagi. Näoraamatu erinevates "märgatud" gruppides võib enamasti kohata vaid negatiivse alatooniga postitusi. Küll on keegi valesti parkinud, küll seda-teist-või kolmandat asja valesti teinud. Miks te virisete? Me kõik eksime vahel, ikkagi inimesed ju! Elage ise ja laske teistel elada. Me elame vaid korra ning mitte keegi meist ei tea, kui kaua täpselt. Hinnakem siis rohkem neid ilusaid hetki, kalleid inimesi enda ümber ning püüdke olla tolerantsemad.
Ilusat sügist ning helget hingedeaega!